ma armastan ennast ja elu ja aega. Naudin hetki, mil keegi lööb väsinult käega, seisan sirgelt ma valvel sest see nõuab aega. Loendan tähti mis vahel ka langevad taevast. Leian õnne ja rõõmu ja valgust ka. Naeran kõrgust mis põrgust eraldab maa. Tahan olla ja tunnen et olengi .. See keda tunda tahaks isegi.

Teha oma vigu olematuks? see oleks hea idee, kuid kõik eksivad- nii sina kui mina, eksimine on inimlik, kuid alatihti oma vigadest saad alles siis aru kui see tehtud on, kuid miks? Miks ei võiks teha oma vigu olematuks ja miks inimesed oma vigadest ei õpi? kõik need küsimused piinavad ja neile vastust otsida on päris raske, peaaegu et võimatu! Jah, võibolla tehes viga tuleneb ka sellest midagi head.. kuid minuarust see on puhas ütlus, sest tegelikkuses painab see aind hinde... see süütunne et miks sa seda tegid ja miks ei saaks seda lihtsalt olematuks muuta.. tekitab sees tunde, et nüüd ja siin annad alla..  Ütlesin, et ei hooli ja mul on ükskõik .. lihtsalt tallasin tunnete peal ja jätsin need, hiljem järele mõeldes, tundsin kuidas ma kahetsesin.. see kahetsus oli lihtsalt nii valus.. kuid ei, vaadata tagasi ma ei tohi. Miks ei võiks kohe mõelda tagajärgedele kui teed midagi, miks inimesed teevad hetkeliste otsustega haiget endale ja teistele, kas poleks lihtsam hoiduda sellest sittast! Tekib veel küsimus, miks on alati nii et kui kaotad... siis kõik ja kui tuleb midagi head, siis liiga palju! Miks kuradi pärast kaob kõik... kõik millepärast nägid vaeva, lihtsalt üks liigutus.. üks Viga ... ja kõik kaob... Kõik .. haige valu, segadus, piin mu sees, milleks see kõik? ei julgegi midagi teha, sest kõigega kaasneb kaos.. valu, kahetsus, vead ... vähe palju pole seda kõike? ringlen ja ringlen ühe küsimuse juures, kuid näe vastust ikka ei leia.. Ilmselgelt, oma vigadest on raske hoiduda.... need lihtsalt tulevad ja selle vastu pole rohtu!