Hea tekst !

Jäine õhk tormab minust mööda. Kõik on nii külm, kerge, ajatu.. Ma peatun, vaadates vasakule. Ma ju mäletan, jaa. Mäletan, kuidas me siin istusime.  Kõnnin natuke edasi. Siin, ja siiiin, ja siiin. igalpool on meie mälestusi. Sellega on raske toime tulla. Kõik see.. tahaks selle seest rebida. selle tunde. selle igatsuse, mis mind igal sammul tapab. Selle tunde eest võiksin põgeneda ükskõik kui kaugele, kuid ma ju tean, see ei aita. Tahaks joosta, ära lennata, kuid see ei aita. Miski ei aita!Sina ju läksid, jooksid.. Kas see aitas? Kas sellest oli sulle abi?Ma kõnnin edasi, ja edasi. samm sammult – kuidagi peab ju minema. Kuidagi pean ma sind unustama.. või kes teab, mida tegema. Praegu ma ju ei tea.Ma mäletan, kuidas me siin seisime, ja tähti vaatasime. Ma mäletan, kuidas me käest kinni seda teed kõndisime. Ma mäletan kõike!Mäletan, mäletan, mäletan… Ma uskusin Sinusse, ja usun siiamaani. Kuid miks läksid, ja kõik, otseses mõttes KÕIK tulle viskasid? Millest sulle ei piisanud? Mida ma valesti tegin?Sa olid ainuke inimene, kellega ma end turvaliselt tundsin. Ainuke, kelle juures tahaks koguaeg 24/7 olla. Ainuke, kelle heaks teeksin kõike. Minu suurim soov on, et Sina oleksid õnnelik. Sina, ja ainult Sina!Ma tean nüüd, kuidas edasi minna. Ma tean, ma oskan. Aga ma ei taha. Ma tahaks kasvõi korraks mälestustesse. Sinna, kus MEIL hea oli. Sinna, kus me tähti vaatasime. Sinna, kus oli parim! Sinna, kus me üksteise kaisus magama jäime. Sinna, kus sa mulle silma vaatasid. Võib-olla kunagi õnnestub mul leida tee, mis tooks sinu juurde tagasi. Võib-olla kunagi tahad sa mind veel näha. Võib-olla olen ma sulle kunagi veel keegi. Keegi, peale mälestuse. Keegi, kellele sa mõtleksid koguaeg. Keegi, kellest unistaksid. Keegi, kellest hoolida. Keegi, keda külma eest kaitsta. Keegi, kelle nimel elada. Keegi, keda eal ei unusta..