No tere,pole päris pikkaaega midagi kirjutand teen siis nüüd seda. 4-6 Aprilil- Läksime siis Rille,Ranneri,Raiko ja Rinoga mu maale see asub Abja-Paluojast natuke väljas . Maale jõudes viisime asjad sisse ja vaatasime telekat .Mingiaeg hakkasime siis sauna kütma ja panime ka grilli püsti.Päris hea saun oli ja muidugi omeil ka sauna taga tiik kuhu poisid pärast sauna hüppasid väitsid, et päris hea oli aga natuke ka külm.Järgmisel päeval tuli ka mu onu sinna oma sõbraga suht vinge tegi nalja kohe päris lahe oli.Õhtul hakkasime Otepää poole kahjuks tagasi sõitma paari põhjuse pärast.Aga see nv oli päris vinge sellise seltskonnaga. Teine kordki !:)
11-13 aprillil - pole midagi erilist teind olin niisama sõpradega, sõitsime autoga ringi,mõned tegid ka oma esime ujumise juba ära haha :D .
Tahtsin ka mainida,et käin nüüd autokoolis.Sillega meil seal nalja saab.Olen seal praeguseks teinud kuskil 4 sõitu .Elmo on ka suht vinge vend sõidame siis paneb muusika lõugama ja ütleb "Nii sõidetakse".No muidugi meil autokoolis ka üks vanem naisterahvas ja selle asemel et auto sõidu või teoori kohta küsida, hakkab tema üldse mingist muust asjast rääkima. :D
Lisan siis ka mõned pildid.
Autokoolis siis :)
Minu kõige armsam ! ( ll )
Raiko ja Ranner niisama päikest nautimas !:D
Maal siis !:D
Jäine õhk tormab minust mööda. Kõik on nii külm, kerge, ajatu.. Ma peatun, vaadates vasakule. Ma ju mäletan, jaa. Mäletan, kuidas me siin istusime. Kõnnin natuke edasi. Siin, ja siiiin, ja siiin. igalpool on meie mälestusi. Sellega on raske toime tulla. Kõik see.. tahaks selle seest rebida. selle tunde. selle igatsuse, mis mind igal sammul tapab. Selle tunde eest võiksin põgeneda ükskõik kui kaugele, kuid ma ju tean, see ei aita. Tahaks joosta, ära lennata, kuid see ei aita. Miski ei aita!Sina ju läksid, jooksid.. Kas see aitas? Kas sellest oli sulle abi?Ma kõnnin edasi, ja edasi. samm sammult – kuidagi peab ju minema. Kuidagi pean ma sind unustama.. või kes teab, mida tegema. Praegu ma ju ei tea.Ma mäletan, kuidas me siin seisime, ja tähti vaatasime. Ma mäletan, kuidas me käest kinni seda teed kõndisime. Ma mäletan kõike!Mäletan, mäletan, mäletan… Ma uskusin Sinusse, ja usun siiamaani. Kuid miks läksid, ja kõik, otseses mõttes KÕIK tulle viskasid? Millest sulle ei piisanud? Mida ma valesti tegin?Sa olid ainuke inimene, kellega ma end turvaliselt tundsin. Ainuke, kelle juures tahaks koguaeg 24/7 olla. Ainuke, kelle heaks teeksin kõike. Minu suurim soov on, et Sina oleksid õnnelik. Sina, ja ainult Sina!Ma tean nüüd, kuidas edasi minna. Ma tean, ma oskan. Aga ma ei taha. Ma tahaks kasvõi korraks mälestustesse. Sinna, kus MEIL hea oli. Sinna, kus me tähti vaatasime. Sinna, kus oli parim! Sinna, kus me üksteise kaisus magama jäime. Sinna, kus sa mulle silma vaatasid. Võib-olla kunagi õnnestub mul leida tee, mis tooks sinu juurde tagasi. Võib-olla kunagi tahad sa mind veel näha. Võib-olla olen ma sulle kunagi veel keegi. Keegi, peale mälestuse. Keegi, kellele sa mõtleksid koguaeg. Keegi, kellest unistaksid. Keegi, kellest hoolida. Keegi, keda külma eest kaitsta. Keegi, kelle nimel elada. Keegi, keda eal ei unusta..
