Sa oled üksi selles ilmas. Sind ei aita mitte keegi. Sa oled
abitu. Keegi ei vaja sind. Keegi ei taha sind. Sa oled vang. Vaba vang. Mitte
miski ei aita sind. Mitte miski... Ja ikka sa otsid seda. Sa otsid midagi, mis
aitaks, aga sa ei leia seda, sest see pole sulle mõeldud. Sulle on mõeldud vaid
halvim. Kõige vastikum. Kõige kurjem. Kõige jäledam. Kõige halvem!
Ma ei mõista miks nii sageli arvatakse, et armastus on rõõm,
kui ta on ka kõik muu. Häving, rahu, kinnismõte, suurima rikkuse andmine ja
saamine ja jälle kaotamine. Ta on tunnustus sageli mitte sellele, mis sa oled
vaid sellele, mis sa võiksid olla. Ta kõrvetab ja haavab. Ta ei tunne halastust
ja on kõrgemal seadustest.
No comments:
Post a Comment