Sa oled päike mu päevas, sina oled see kellele koguaeg mõtlen, sa tood alati naeratuse näole ja ma armastan Sind täpselt sellisena, nagu sa oled, parimana.

Kui paljud meist lohistavad nähtamatute kottidena kaasas oma minevikku! Truult veame kaasas pettumusi, solvumist, kättemaksuiha. Piisab vaid meenutusest, kui süttime taas kui kustunud tõrvikud. Viha võib põleda meie alateadvuseski ereda ja jõulise leegina. Miks me ometi ei suuda andestada? Teistele, endale? On see üldse alati üldse võimalik? Mis see meile annab? Vahel olen kui päike- särav ja soe, hingelt suur ja samas olemuselt nii väike, täis meeletut hellust ja valgust. Tahaks, et kõigil siin ilmas oleks hea ja ei vaata kunagi kurbust enese sees. Vahel olen kui kuu- veidi külm ja kauge. Kuu, mille ümber särab küll palju tähti, kuid mina tahaks kumada vaid sellele ühele. Vahel olen kui tuuleiil, mis õrnalt kohiseb su kõrvus, sasib su juukseid, vallatleb puudelatvades ja laulab unelaulu väikestele lindudele. Tuul, mis uitab üksi aasal. Tuul, mis tahaks sinugi haarata kaasa ja hoida. Vahel olen kui pehme rannaliiv su jalgade all- veidike kuum ja veidike torkiv, aga meeldivalt mõnus, et teda igatseda kui ta su talla alt kaob. Rannaliiv, mis joonistab vagusi, ehitab torne ja pudeneb su käte vahelt kui peod avad. Vot selline olengi.. unistav, mõtlik, veidi omapärane, vahel väga kurb, vahel piiritult õnnelik, vahel üksik, vahel liigagi sõbralik..Iga päevaga läheb elu kiiremaks. Isegi pikad trepid, mida mööda ma jooksen, mööduvad välgukiirusel. Nii, et terve elu läheb väga kiiresti. Meil tuleb põletada oma sildu, läbida juba sisse tallatud radu ja jätta endast maha midagi, mis meid ikka meelde tuletab... kellegile.