Ära enam kunagi ütle mulle seda, mida sa tegelikult päriselt ei mõtle!

Sa lähed alati minust mööda, sa lähed teiste juurde, kunagi sa ei vaata minu poole. Sa ei tea, mida ma tunnen ja parem oleks ! Sest sind nagunii see ei huvita. Sind huvitavad teised, sinu ego on nii laes, et sa oled see boss, kellega peab arvestama pidevalt. Ma võin sind igatsusega vaadata, aga mind see ei aita, sest nii või naa, teed sa mulle haiget...Miks mõned  inimesed ei võiks lihtsalt leppida sellega kes nad on ? Miks nad peavad tegema haiget, kuigi nad teavad, et see võib viia paljusid  inimese rivist välja ? Miks just  Sina pidid sel õhtul rikkuma kõik selle, mis tundus algul nii ilus ja hea sinu ja minu vahel ? Miks on vaja mängida ühe tüdruku ilusa, ainulaadse ja täiesti ainukese südamega ? Kas sa tõesti usud, et kui sa seda teed, siis haavad paranevad ? Jah, sul on õigus, need paranevad, aga kas sa ka kujutad ette millised armid sa tegid ? Nojah , ega sina ju ei tunnudki  seda , sest sinul vst ei olegi kunagi  tundeid olnud :/!Ma näen, aga ei vaata. Ma leian, aga ei kaota. Ei mõtle sinule, kui silmad sulen, ometi unenäos su juurde tulen. Armastan päeva, kuid öösiti ärkan. Olen hajameelne, aga kõike märkan. Reegleid järgides neid purustan. Kõike mäletan, vahel iseennast unustan. Olen tugev, kuid vajan sind. Olen tuvi, vahel sinilind. Kallistan, aga ei puutu. Olen muutlik, kuid ei muutu. Joostes seisan paigal. Naeratades pisaraid peidan. Olen kerge, aga rõhun, Tahan luua, aga lõhun. Olen eksinud, kuid su leian. Lasen minna, aga südames hoian. Olen suur, aga ometi väike. Olen kuu, kuid kõrvetan kui päike. Olen vaikne, aga räägin palju. Vahel näed mind, vahel mu varju.. ütlen hüvasti, kuid ei lähe. Olen liiga palju, aga ikka veel vähe. Olen harjumus, millega sa iial ei harju. Mul on valus, aga ma ei karju. Ei ole ma igavik- olen vaid hetk. Ei ole sihtpunkt- olen su retk. Olen päev, mil säravad tähed. Saadan su ära, kuid ei taha, et lähed. Ma haavan, kuid ei purusta. Tahan teada, kuid ei küsi. Olen vaid HETK, mis EI püsi!