Minu pisarad voolavad üksteise järel mööda nägu alla. Ma ei nuta kurbusest, tegelt ma ei nutagi. need pisarad voolavad vihast, mis nüüd lõpuks kees üle ääre. Ma ei taha enam andestada, nuttta ega isegi naerda. Varem, ei tahtnud ma valimistada teistele seda rõõmu, et ma olen kadunud. nüüd tahan ma seda rohkem kui iial varem. Ma tahan saada mullaga üheks ja jäädagi......
Tahan öelda sulle nii palju, kuid vaikin. Vaikin, sest kardan tagajärgi kardan valu, kardan pisaraid, kardan su armastust. Ometi oli kõik korras. Mul olid sina, sinul mina. Sinu naeratus sulatas jää, tõi välja päikese ning rasketel aegadel kuivatas mu pisarad. Sinu soojad käed minu ümber see tunne, jah See kõik on minevik. Taas on sügis, lehed on kollased ja kukuvad maha. Samamoodi tegi ka minu süda, kui mind tol hetkel sinna nutma jätsid, sinna samasse kohta kus sa mulle päikese välja tõid. Kuid nüüd ei ole enam päikest, on vaid meeletu vihm ning tuul, mis sasib mu juukseid tekitades tahtmine olla lind ja lihtsalt siit minema lennata. Lennata eemale sinust, sest muidu ma sind ei unusta. Sa olid minu jaoks liiga kallis, sinu tähendus mulle oli liiga suur, sa olid mulle ainus keda armastada. Ja nüüd kus vaatan loojuva päikese poole, siis meenud mulle taas sina. Kas me siis tõesti oleme purustanud päikeseloojangusse minemise plaanid? Kas siis tõesti on meie jaoks see nii võimatu? Ma karjun MIKS ning mu süda tahab rinnus lõhkeda. Kuigi sind pole lähedal, on saatusel ikka oma plaan iga lumi, iga päikeseloojang, iga täht taevas ning see muusika meenutab mulle sind. Sa õpetasid mind tookord seal samas armastama, palun õpeta nüüd kuidas sind ka sinna unustada !
